Vahest mõnest mõttest ei saa enne rahu, kui oled suutnud selle mõtte paberile panna. Kursusetööd tehes töötasin läbi palju erinevaid uuringuid, samal ajal kerkis teravalt esile haldusreformi teema. Mulle jäi nii mõnigi asi mõistetamatuks, miks tehakse nii ja mitte teisiti. Tehtava kursusetöö teema oli küll teine, polnud haldusreformiga seotud, kuid mõtlemisvõimelise inimesena oskan asju analüüsida, näha ka muid uuringutes kajastatud näitajaid ning seoseid luua. Üllatuma on vale sõna öelda, kui peaksin kirjeldama oma arvamust sellesse, kuidas suhtuti ja suhtutakse inimeste arvamustesse, kes mõtlevad teisiti.
Sirvisin filosoofide eetilisi tõekspidamisi ning jäin millegipärast peatuma Jeremy Benthami eetikal: „Ühiskonna eesmärgiks peab olema suurima hulga inimeste suurim hüve“. (Gräzin, 1990, lk 27) Sellist mõtet oleksin nagu kuskilt kuulnud või lugenud. Sarnase mõtte leidsin Eesti 2030 peamise arengueesmärgina, kus elamisvõimalused tuleb tagada igas Eesti asustatud paigas. (Üleriigiline planeering 2030¬+, 2012, lk 16) Jeremy Benthami tõekspidamises on üks huvitav nüanss: millele tuleks siis rõhku pöörata, kas suurimale hulgale või suurimale hüvangule? Ise ta sellele lõpliku vastust ei andnud. (Gräzin, 1990, lk 101). Haldusreform räägib samuti sellest, et paljudele ja palju. Aga mida või kellele? Kus on rõhk? Püüan natuke seda mõtet lahti harutada, toetudes Jeremy Benthami utilitarismile.
Panin tähele, et haldusreformi eesmärki pole sisse kirjutatud seda, kelle või mille jaoks tuleb toetada võimekuse kasvu ja konkurentsivõime suurendamist. Samuti on seadusesse sisse toodud numbriline näitaja ehk siis elanike miinimumarv omavalitsuses. Toonitatud on kvaliteetseid teenuseid. (Haldusreformi seadus, 2016). Otsides võimekuse indeksit näitajaid, ei sisalda see teenuse kvaliteedi näitajaid. (Rivo Noorkõiv, Kaja Ristmäe, 2014, lk 6). Mille alusel väidetakse siis, et kvaliteetne teenus on kvaliteetne ainult siis kui elanike arv omavalitsuses on just selline? Sõna kvaliteet toetuseks ei leidnud ma ühtegi toetavat uuringut. Nii et lõppkokkuvõttes kogu haldusreformi aluseks olev uuring põhineb tasuvusel. Selline lähenemine toetub utilitarismile, sest siin arvestatakse ainult numbrilisi näitajaid, see tähendab, utilitarismi eetika on matemaatiline. Loogilise järeldusena võib öelda, et seadusesse ei saagi sisse kirjutada, kelle jaoks haldusreformi tehakse, sest uuringud põhinevad tasuvusel, mitte sellel, mida inimesed tahavad või asjast arvavad. Minu silmadega haldusreformi seadust lugedes hakkame palju, võimekamalt saama, aga küsiksin, kes?
Palju inimesi?! Palju inimesi tähendab valikut, kõigile ei jagu nagunii, sest pole olemas piiramatuid ressursse.
Väikene vald, kas tõesti nii halb ja paha? Eestis on ometigi üksjagu väikevaldasid, kes saavad paremini oma elu korraldamisega hakkama kui mõni suurvald. Väikeses vallas teab inimene teist inimest, on võimalik jõuda reaalselt mureni. Kükametsa Maali mure lahendamine on samuti lihtsam, sest kui naaber teab ja tunneb oma naabrit, siis ei hakata talle pakkuma teenust, millest kasu ei ole. Kui Maali on üks saja seast, kes oma murega ametniku juurde jõuab, siis esimese probleemina tuleb välja ajaressurss – kuivõrd palju on reaalselt võimalik tegeleda Maali murega. Kuna aega napib, siis asjasse süvenemata võimaldame Maalile mingi teenuse, mis aga ei rahulda tema vajadusi. Nüüd aga oleme juba raisanud rahalisi ressursse. Ei ole võimalik pakkuda palju ja paljudele, kvaliteet kannatab ühel või teisel moel. Huvi pärast otsisin, kas on tehtud mingit kokkuvõtet kohalike omavalitsuset pakutavate teenuste kvaliteedist. Leidsin aastast 2012 Riigikontrolli auditi, kus tõstatati küsimus: kas teenuste pakkumise kvaliteeti saab hinnata? (Avalike teenuste pakkumise ... , 2012) Järeldustest on näha, et probleemiks on pigem teenust pakkuvate spetsialistide vähesus ning see, et määramata on nõuded kvaliteedile. Üldises plaanis olid tulemused head. Välja olid toodud KOVide seisukoht, et nad ei soovi liituda naabritega. Ja ometigi on meil tänaseks päevaks käimas haldusreform, vaatamata sellele, et keegi väike ja vähemuses olev on selgelt välja öelnud ka oma arvamuse. Utilitarismi idee on selles, et palju ja paljudele aga lähtuda tuleb kasulikkusest. Kasulikkus tähendab aga numbreid ja mida ilusamad majanduslikus mõttes need numbrid on, seda parem. Kasulik, aga kellele? See, et Kükametsa Maali väikevallas on saanud oma kvaliteetse teenuse, ei ole ju majanduslikult kasulik. Jälgides utilitarismi ideed, kus moraalselt on õige see, et tulemuseks on suurim õnn suurimale võimalikule hulgale, kas siis selles valguses Maali heaolu tagamine polegi olnud moraalselt õige? (Meos, 2013, lk 515) Kui mul tekib antud protsessis, haldusreformis küsimusi, siis sooviks nendele vastust saada. Millegipärast vastuste asemel olen rohkem kohanud rünnakuid, mitte argumenteeritud vaidlusi. Samas võib öelda, et küsimuste esitajad ja oma arvamuse avaldajad on ju tegelikult arvuliselt vähemuses. Aga nagu välja tuleb, sellega arvestama ei pea, sest Riigikogul on olemas mandaat teha oma tegusid nii, nagu nemad heaks arvavad. Kogu protsess sobib ideaalselt utilitarismiga, kus eetiline on kõik, mis toob kaasa kõige suurema kasu. Utilitarism lubab valikut, kus enamust säästes võib vähemus kannatada. Utilitarism lubab ebaõiglust. Nii et Kükametsa Maali ohvriks toomine ülla eesmärgi nimel on õige.
Utilitarismi eetika lubaks justkui kõike. Kui inimesel on soov midagi teha, siis seda ka ta teeb. Peaksime tänapäeval mõtlema valikute puhul ju nii, et valime selle, mis lähtub headest kavatsustest. Ma ei vaidle vastu haldusreformi vajalikusele, vaid mõtteainet pakuvad teatud käitumis- ja tegutsemisviisid. Jeremy Benthami puhul on kõik motiivid võrdväärsed. (Gräzin, 1990, lk 97) Kui minu kui võimulolija soov on mitte arvestada Kükametsa Maaliga või siis minust erineval arvamusel oleva inimesega, siis seda ma ka ei tee, isegi siis mitte, kui tehtava teo lõpptulemuse kvaliteet võiks seeläbi paraneda. Tegija tegu on õige nii või teisiti, kui tegija kavatsused on olnud head. Tegelikult ei ole võimalik see mõte – suurim õnn suurimale hulgale inimestele. Vähemuses olev inimene ei saa tunda õnnetunnet, kui see tunne on temalt ära võetud enamuse inimeste pärast. Küsiksin, miks me inimestena ei võiks ennast näidata arenemisvõimelistena? Miks jääme oma eetiliste tõekspidamistega 18-19 sajandisse? Rahvana omas riigis on meid liialt vähe, et mitte arvestada ka selle inimesega, kelle arvamus on teistsugune ja keda me nimetame vähemuseks.
Kas arutelu antud teemal andis mulle juurde teadmisi? Andis ikka. Kui enne püüdsin asjadest aru saada, siis peale arutelu mõistan rohkem, miks tehakse nii ja mitte teisiti. Me kõik peame mingeid käitumisviise või tõekspidamisi õigemaks kui teisi. Minu arvamuse kohaselt on iga inimene tähtis, arvestamine teistsuguse arvamusega parandab nii mõnegi teo lõpptulemuse kvaliteeti. Mingis mõttes lähtume kõik utilitarismist, tsiteerides I. Gräzinit raamatust „Jeremy Bentham“: „Ainuüksi naudingu ja kannatuse määrata on see, mida me teeme“. (Gräzin, 1990, lk 73) Vähemuses olev inimene ei soovi kannatusi.
Signe
Laoriiulis: Igor Gräzin "Jeremy Bentham"
Indrek Meos "Filosoofia sõnaraamat"
"Üleriigiline planeering 2030+"
Riigikontrolli audit "Avalike teenuste pakkumise eeldused väikestes ja keskustest eemal asuvates omavalitsustes" (2012)
Haldusreformi seadus
Rivo Noorkõiv, Kaja Ristmäe "Kohaliku omavalitsuse üksuste võimekuse indeks" (2014)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar